Nädalavahetus oli iseenesest ülichill. See eriti et Reio meid oma kohustustesse kaasas. Endise klassi värk bowlingus oli pull, sest absoluutselt mitte keegi ei ole karvagi muutunud. Kõik on üks ühele täpselt samasugused kui kevadel. Vähemalt kõik kes kohal olid.
Tahaksin ka tänada Johanat ülihea koogikaru eest, mille ma ära sõin noortekohvikus, kus oli ka ülikoom ja kus ma kõik lauamängud mida me mängisime ära võitsin. Ja tahan tänada ka Kaisat ülichillide kinnaste eest.
Mnjaa, nüüd juhtus nii, et ei suutnud päeva jooksul väga õppida ja ei teadnud ka et oli nii meeletult õppida, niiet siin ma nüüd olen, 6.00 hommikul.
Otsustasin lihtsalt mitte magada, see on küll ebatervislik, aga kui ma oleks näiteks mingi kella neljani õppinud ja siis magama läinud, ma poleks lihtsalt üles saanud. Õnneks tuli nüüd see üleväsimuse tunne, kus ei ole niivõrd enam und.
Tahtsin jäädvustada lihtsalt selle hetke. Umbes tunni aja pärast teen kohvi ja käin külma duši all ning siis üritan säilitada kainet ja unevaba mõttekäiku terve ülejäänud päeva. Kuna pean estas vastama suuliselt 8 minuti jooksul millelegi kogu perioodist. Kuna tavaliselt sellistel puhkudel küsimustega ei vea (tulevad täiesti randomilt) ja kuna ma ootan et ei vea, siis ilmselt ei veagi, tulevad need küsimused, millele hetkel kõige vähem tähelepanu pööran. Siis ilmselt teen ka keemia tööd ning ka vene keele tööd.
Tean et see ei ole tervislik jne, aga hetkel ei ole mul muud võimalust kui tahan adekvaatselt midagi üldse homme korda saata ja ega ma seda väga tihti ei kavatse ka teha.
pöff on minu arust geniaalne. Võimalus näha häid filme, mis muidu mainstream filmidega koos ei liigu. Näiteks on kurb fakt, et film nimega "Beverly Hillsi chihuahua" teenib palju rohkem kui näiteks ükskõik mis meistriteos pöffil.
Ma ei ole jah küll beverly hillsi chihuahuat näinud, ta võib olla mingi faking masterpiece, aga kahjuks ma ei usu seda ning raudselt on pöffi kavas peidus ka mõni väga halb film, lihtsalt et enamjaolt kipuvad siiski kõik filmitegijad oma isiklikud sügavaimad mõtted oma filmidesse panema, ning vastupidiselt osadele hollywoodi filmidele, mis on otseselt loodud, et lahutada meelt ning naerutada konkreetset vaatajaskonda, siis on peaaegu alati tunda neist teistsugustest filmidest midagi enamat.
If you know what i mean.
Sellel on kindlasti midagi pistmist inimese loomusega, aga millegi pärast on tihtipeale nii, et head asjad, näiteks filmid, mis on tunnustatud vägevaks, suurepäraseks jne. on tänapäeval nimetatud "ülehinnatuks" ning muidugi head asjad mida ei ole tunnustatud on siis "alahinnatud". Kahjuks kohe kui neid hakatakse hindama on nad ka ülehinnatud ning asi ei saagi lihtsalt hea olla, alati leidub keegi, kes vihkab seda lihtsalt sellepärast et see teistele meeldib ja et olla eriline.
Vahepeal midagi väga toimunud just ei ole. Natuke stentseldamist siin ja seal. Samuti ka paar näidendit siin ja seal. Mõni parem kui teine.
Loon ka igavatel hetkedel mängu, kus on peategelaseks toss.
Jumala toss täpsemini, mis suudab lennata ja laseripalle tulistada.
Pean selle ennem kahekümne neljandat novembrit valmis saama, siis võin raha võita :3
Samuti hakkan ehk koomiksindusega jälle tegelema, sest leidsin just väga lihtsustatud stiili, mis täpselt ühegi teise moodi ei näe kindlasti välja.
Igatahes ma lugesin seda jubedat (mitte nagu hirmus jube aga debiilne jube) kohustuslikku kirjandust, kui järsku sain teada Tõnnu käest, et on isadepäev.
Mõtlesin mõnda aega, mida teha ja kui avastasin, et homme on ka Rasmuse sünnipäev.
POWWW tuli inspiratsioon.
Esiteks isadepäev
Ja seejärel sünnakink Rasmusele.
Ja ma teen muuseas Gerdale ka koomiksi, kuna ma talle entusiastlikult otseselt midagi sünnaks ei kinkinud ^^. Seda on võimalik juba järgmises sissekandes näha.
Sain ka vahepeal sellega hakkama See on põmst mu koti siseküljel.
Loodusklass oli tore ja selle kohta ei olegi palju väga muud öelda.
Kui siis ainult, et meie tuba oli ainuke mis oli nagu otse nõukaajast. Kui teistel oli maas vaip, siis meie põrand koorus lihtsalt üles. Meie naabriteks olid Madis, Madis ja Maksimm, kes oleksid teinud länni, kui neil oleks olnud vihvit.
Pluss mingid kohalikud panid kollase rolleriga vastu puud, super.
Reede õhtu ning öö olid ka pullid, aga film Mirrors ei intrigeerinud mind eriti.
Täna leidsin endale kindad.
Tegime ka muud põnevat.
Ongi kõik, tahaks et juhtuks midagi, millest ma suudaks kirjutada väsimatult, järjest mitu tundi.
Selle nädalavahetusega jõudis juhtuda nii mõndagi. Reedel nägin filmi "Mina olin siin". Seltskond ning film olid head. Pooled humoorikad kohad läksid ülejäänud saalil kaduma millegipärast, kuigi tegu oli kino kõige suurema saaliga, naersin ma tihtipeale üksinda. Edasi hargnesime laiali ning läksime väiksema kambaga RAM-i kährikute peole. Täpsemalt 3-kesi.
Retsimisaeg oli juba läbi, meiega kurjustasid toredad abituriendid ukse peal, kuid nad ei suutnud meie peale kaua tigedad olla ja lisaks olid meil ka äsja ostetud topsid, mis tõid mulle sisse astudes palju populaarsust. Tutvusin suure hulgaga kooli inimestest ja täiesti chill seltskond on. Muusika oli jube, täiesti kohutav, muidugi ma tantsisin. Kella 3 paiku oli juba üllatavalt vähe inimesi, alles oli algsest rahvahulgast umbes veerand ning pool sellest hulgast magas.
Otsustasime ka lahkuda ning kutsusime neljakesi takso, et minna Siimoni poole magama. Kutsusime takso tänavale Sõõle 3. Iroonilisel kombel me olime just ennem jõudnud arutada kui mõtetult kallimad on suured taksod, meile tuli suur takso.
Järgmine päev ärkasime üles, jõime teed ja mõne aja pärast läksime Prismasse pitsat sööma. Samal õhtul oli kõlapulgaõhtu. Mis oli tore. Film Seened on ülihaige, täiesti arvestatava püandiga, kuid oleks ilmselt pidanud olema mingi tugevama mõju all, et kogu filmi tajuda.
Lisaks veel, mul pole ammu olnud nii lõbus lihtsalt hommikuseid multikaid vaadates. Pühapäeva lõuna paiku kulus ühe ülikõva pleissa kahe mängu peale, kus peab endast sada korda suuremaid kolle tapma ja natuke hiljem hakkasin analüüsi retoorika tunni jaoks keevitama. Ma seda varem ei teadnudki, aga mulle ei meeldi retoorika, lihtsalt seostub kõige enam mulle kõnekunst kahekeelsete poliitikutega ning meie ninatark õpetaja ei tee asja paremaks.
Kuna ma pole väga ammu millesti rääkinud, siis alustan neljapäevast.
Siimon, Jakob, Reio(endine klassivend) ja mina saime kokku ning läksime kinno.
Filmi jätan mainimata.
Kui see läbi, läksime Reio juurde, natuke ennem kaheksat. Ja siis me kõik, peale Siimoni, kes lahkus mõistlikul ajal, mängisime kella 11.50-ni järgmisel päeval.
Läksin koju ja magasin kella kaheksani õhtul. Järgmine hommik läksime Tõnnuga koolivormi ostma. Ostsin lipsu, kolm POLOsärki ning ühe mesimummupusa. Siis tegime väikest chilli Tõnnu pool ja sain hiljem Jakobiga kokku.
Tegime esimese katse stentseldada. Esimene kord ebaõnnestus veidike, kuid teine kord oli great success. Tõestus tuleb mõni teine kord, kuna üks teatud isik ei leia oma fotoka kaablit üles.
Siis saime Frediga kokku ning läksime Viimsis uurima ühte mahajäetud küla.
Küla oli chill, majades leidus tuusa graffitit, aga enamus majade kunagist eesmärki ei suutnud me ära arvata. Lisaks, olid kõik kohad tamiili täis. Lootsime leida zombisid kuskilt, kuigi see tundus ebatõenaoline, ei kaotanud me lootust kuni lõpuni.
Leidsime näiteks vähemalt maast zombilöga.
Jah, muidugi astus Jakob sinna sisse.
Enamus tubadest nägid välja sellised:
Chill.
Maju oli seal külas mitu.
Me olime just ennem kuulnud sarikägistajast, kes pidi elama kuskil seal külas. Muidugi ei uskunud ma seda, kuni ma teda nägin!
Me kaklesime.
Ta põgenes.
Käisime ka ühe maja pööningul. Alla tulles mina ja Fredi ronisime, aga Jakob mõtles et fuck it ja hüppas niisama.
Nägime midagi sellist:
Ja ka midagi sellist:
Siis läksid meil kõhud tühjaks.
Om nom nom nom.
Siis läksime Fredi juurde, mängisime guitar herot ning gears of wari.
Mõlemad mängud olid sel õhtul üllatavalt humoorikad.
Lahkusime eel-eelviimase bussiga.
Järgmine päev, kuskil 4-6 vahemikus läksime footbagi mängima. Teel kohta, kuhu me mängima läksime, rääkis meile üks vana mees milline puu on selles pargis kõige vanem ning soovitas meil seda vaatama minna.
Mängisime, meiega ühines üks tundmatu isik, kes mängis vaatamata sandaalidega varustatud olemisele enam-vähem hästi.
Kui ta lahkus, otustasime juua osta, ning vaatasime ka ühtlasi seda puud. Kuna vanamees oli nii vaimustunud oma avastusest, lootsime sellest puust midagi enamat, kuid puu valmistas pettumuse. Läksime siis viru bussiterminali, ning lahkusime seal dramaatiliselt erinevates suundades.
Esmaspäev ning esimene koolipäev.
Suht huvitav klass tuli, palju tuttavaid nägusid.
Eks järgmise 9 kuuga näeb.
Pärast seda läksime Siimoni, Fredi ning hulga RAM-i õpilastega virru.
Jätsime Fredi oma asju ajama ning läksime Simmuga Jakobit otsima.
Meiega haakus kaasa uus koolivend Karl.
Ostsime sitaks süüa, milleks oli üks pikk juustusai ning jagati tasuta jäätist, komme ja seeni.
Läksime GAG-i ette, kus nägime rõõmustavalt palju tuttavaid nägusid ning ootasime Reiot.
Tal läks sitaks kaua aega, aga lõpuks tuli. Läksime korra veel virru ja siis tema juurde, meiega liitus peatselt ka Fredi.
Eile kell 20.00, Juustu tänaval, majas nr 14, korter nr 3 toimus maffia pidu.
Pärast mõneaegset ringi chillimist ning hilisemate tulijate ootamist me alustasime oma prallega. Plaanis oli küll praznik, aga lõpptulemus oli pralle.
Selles suurepärases korteris oli saun, kaks wc-d, kapp kuhu sai sisse ronida ning köögis oli kraan millest voolas välja supp.
Okei, see ei tulnud kraanist, aga siiski see on mandariini supp a la LJ.
Sisehoov, mis kaasnes meie üüritud korteriga oli vapustav, koht kus tahaks olla pikali ning mõelda, passida taevast. Kuid sel hetkel me läksime Hubble bubblet tegema. Sõnaga tegema all ma mõtlen selle ümber ajamist kuni ta purunes.
Seejärel läks umbes pool populatsioonist sauna. Sauna tahtis minna ka Lota, kuid kahjuks jäi ta poole tee peal magama ning ärkas alles pärast saunaaega. Ta oli kergelt pettunud, kuid mitte väga.
Siis saabus minuni jumalik sõnum küpsiste teel.
Okei, võibolla see ei olnud just jumalik ja ta ei olnud nii väga sõnum ka, aga nii emotsionaalseid küpsiseid pole ma varem näinud. Lisaks muule teadsid nad mu nime!
Okei, tähed on natuke vales järjekorras ja üks täht on puudu, aga mõte on see mis loeb.
Järgnes väike tantsuring, kust puudus tantsuguru LJ, tal oli hetkel muudki teha. Kahjuks, nagu tavaliselt, ammendas Bad Touchi saatel puusadega õhu nõksutamine suhteliselt kähku.
Pärast mõningast niisama chillimist läksime veidi suurema kambaga sadamasse ning ka hot doge ostma. Meid saatmas jutuajamine elust, inimestest, sõprusest ning muust.
Kahjuks aga tagasi tulles tekkis väike grupiviisiline lahknemine.
Siiamaani ma polnud kunagi aru saanud mille jaoks nad topivad õli kiirnuudli pakkidesse, milleks on vajalik lisada õli supi sisse, mis saab väga hästi ilma hakkama. Nüüd ma siis tean et need on selleks puhuks kui ma peaksin tahtma kedagi pärast nuudlisöömist masseerida. Kui sööd näiteks nuudleid sõbraga, siis saavad mõlemad pärast nuudlite konsumeerimist üksteist mudida, kuna me kõik teame kui krampi lähevad lihased nuudleid süües.
Mis tundus veidi imelik, oli tihe James Bondi seostamine maffiaga. Organiseeritud kuritegevuslikud liikumised ja fiktsionaalsed salaagendid ei klapi, vähemalt minu arust.
Proovisime ka magada, mis mingi piirini isegi õnnestus, vahepeal käis BJ väljas, ning tema seiklustest saate lähemalt lugeda kalapulgakausist. Ta sai endale labakindad mis nagu koguaeg põleks. Awesome. Varajastel hommikutundidel hakkasid inimesed järjest lahkuma ning lõpuks lahkusime ka meie.
Tänks Lotale, Johhile, Katsile ja Küllile koristama jäämise eest.
Kokkuvõtteks võib öelda, et me oleme nüüdseks malevakambaga edukalt enamuse teatud sisuga sotsiaalsetest sündmustest läbi teinud. Oleme pralletanud, tegime prazniku, panime pidu, läbutsesime ning korraldasime ühe korraliku kräu. Meil on küll veel kaks sellist veel pidamata, üheks neist on labrakas, ning teiseks koomalaager. Õnneks meil aega on ning pole nende korraldamisega kiiret.
Samal õhtul kell 7:00 oli plaanis tamburiiniõhtu. Kohale jõudsime õigel ajal, pluss-miinus paar tundi.
Kohale jõudes, meid tervitati nugade ning kulbiga. Siis me laaberdasime veidike. Pärast seda laaberdasime veidi veel. Siis mõne aja möödudes läksime õue ning laaberdasime seal. Ostsime komme ja hot doge ning Jakob mängis drag queeni. Läksime muulile, Tallinn on ilus.
Rasmus otsustas ennast ühel hetkel jokkeriks laaberdada. Tegu oli kõige tõenäolisemalt hundirattaga klaasikildudes.
Why so serious?
Laaberdasime tagasi tuppa ning vaatasime multikaid, sõime pizzat. Laaberdasime veel mõnda aega ning mängisime lauamänge, mille mina ja Jakob kõik laaberdasime, pluss-miinus mõni koht.
Siis digimuutus Rasmus jokkerist selleks:
Ma arvan et see ei vaja edasist kommentaari.
Siis laaberdasime veel veidi ning vaatasime Titanicut. Mõni meist väsis ära.
Selleks hetkeks oli juba vara hommik ning jõime selle auks teed.
Meid saadeti ära viisakalt nugade ja kulbiga ning me laaberdasime bussipeatuse poole, samal ajal rääkides tapjatomatitest.
Okei, tegelikult ei ole hommik, on peaaegu juba õhtu, aga ikkagi just ärgates on selline mõnus hommikune feeling.
Laulupidu oli väga tore. Ehk ma isegi väikest kübet patriootlikust tundsin. Natuke segasid need Gruusia toetajad ning Gruusia laulukoor. Väga ilus oleks olnud lihtsalt suur ja lai inimmeri, mis on täis sini-must-valget, aga mõned individuaalid pidasid vajalikuks chillida seal ka Gruusia lippudega.
Ma saan aru et Venemaa "vabastas" teid just mõni päev tagasi ja et teie presidendil on stressi ülekoormus.
Jah, ta mämmutab oma lipsu.
Palun tehke kas või oma laulupidu.
Igatahes, saime õhupallid, mis on vägev.
Üritasime ka kokku koguneda seal õhupallide juures. Mina, Fredi, BJ, LJ ja Sander, nägime ka hetkeks Lotat, kes oli koos Eleenega suutnud hetkeks põgeneda oma pande juurest. Fredi otsustas minna skeitparki vurama ja meie läksime otsima Johhit, Küllust ja Triinut. Enne veel saime kokku Tõnisega.
Kõik oleks väga tore, kui ainult meie juhised ei oleks olnud "Kahe suure torni vahel" ja kui ainult ei oleks nii nemad kui ka mina näinudki ainult kahte torni ja kui ainult ei oleks reaalsuses olnud koguni 6 torni.
Pool tundi hiljem leidsime me nad üles. Olles just kuulnud et Fredi vuras natuke liiga vägevalt ning vigastas oma hüppeliigest, läksime kõik Fredi juurde. Vastupidiselt ootustele ei amputeeritudki ta jalga, vaid vaadati lihtsalt üle.
Proovisime tagasi minna kõik koos, kuid kuna Sander liikus nii kiiresti, kadusid ära tüdrukud, Fredi ja Jakob. LJ nägi oma sugulast, Sander vuras edasi ning Tõnis laiutas käsi.
Sebisime veel tükk aega, ja siis istusime maha. Mõnda aega nautisime laulupidu täies hoos, kuni järsku tulid üllatavalt tüütud ja igavad laulud. Kadus ära ka LJ, kes ütles "Tulen kohe tagasi." Tuli välja et ta ei leidnud meid lihtsalt enam üles ja kui me ta kätte saime, oli ta juba bussiga koju sõitmas. Natuke nukker.
Kuna hetkel olid nii nõmedad laulud ning kõhud olid ka tühjad, läksime pizzat sööma mõeldes et 3 tundi kestab üritus veel, ning et lahedamad lood on lõpus.
Kulus kokku tund, nad paigutasid meie pizzasid mingil teadmata põhjusel kapi otsa, aga lõpuks saime need kätte, pizza oli super.
Juhuslikult, just selle aja ulatuses kui me ära olime, kõlasid Villu ja Tõnu Trubetsky esituses "Tere Perestroika" ning "Insener Garini Hüperboloid".
Kindlasti olid nad lahedad, aga pole hullu.
Igatahes siis me otsustasime lõpuni kuulata ning seda me ka tegime. Pärast ametlikku osa, ilmusidki järsku lavale Grusiinid, kes tundusid küll sümpaatsed, aga see mida nad tegid ei olnud päris laulmine, kuid midagi õrnalt muud.
Edasistest artistidest pärast seda pole väga palju välja tuua.
Olime selleks hetkeks jälle kokku saanud Lotaga, kaotanud Sandri, Külli, Fredi ning Triinu.
Niisiis sammusime linna poole, ennem veel saatsime oma kolm õhupalli lendu. Lahti lõikasime need, kasutades ühte kümnest žilett-teravast noast mis leidus hetkel Jakob taskust. Lõpuks jõudsime kesklinna, ostsime kolm jalast stuffi ning chillisime hommikuootuses. Vahepeal nägime ka ülichilli stentslit (šablooniga tehtud graffiti ollus)
Mingi hetk lahkus meie juurest Tõnis, ning jäid LJ, BJ, Johhi ning Lota. Ma ei hakanud seal nimetuses ennast välja tooma, sest et see on loogiline et ma olin ka. Ning ilmselt ma olin ka teistega koos, kui ma juhuslikult ei viibinud põõsas teiste teadmata.
Igatahes. Läksime ära saatma Johhit ja Lotat, kuid bussid otsustasid õigel ajal mitte tulla, niisiis läksime Coffee In-i. See otsustas õigel ajal aga mitte avaneda. Nägime pealt väikest rüselust: üks vend andis teisele vennale kannaga näkku, sest see teine vend oli esimese venna tüdruku suitsupaki maha visanud. Esimese venna tüdruk vaatas tuima näoga pealt ning tegi suitsu.
Loogiline.
Läksime siis Viru keskuse bussi terminalis olevasse Coffee In-i. See oli lahti. Pärast mõningat unelemist ja koffeiinitoodete tarbimist liikusime jälle bussi/marsa peatuste juurde. Saatsime siis nüüd Lota ja Johhi ära ning läksime ise ka koju. Kell oli peaaegu kaheksa hommikul sõin ära paki Oravakese komme ning jäin magama.
Võib tekkida küsimus, et miks mu blogi pealkirjas on just propaganda.
Noh, esiteks sõna propaganda tähendab sõnumit, mida kasutatakse suurte rahvamasside mõjutamiseks või manipuleerimiseks. Kuna mul ei ole plaanis suuri rahvamasse ei mõjutada, ega ka manipuleerida, on see pealkiri sarkastiline.
Ning teiseks, juhul kui üks päev juhtub nii, et see blogi hakkab kuidagi suuri masse mõjutama, on see pealkiri väga irooniline, kuna see on mõeldud sarkasmina.
Kuna mind paeluvad nii sarkasm kui ka iroonia, on kõik väga chill.
Nädalavahetus oli iseenesest ülichill. See eriti et Reio meid oma kohustustesse kaasas. Endise klassi värk bowlingus oli pull, sest absoluutselt mitte keegi ei ole karvagi muutunud. Kõik on üks ühele täpselt samasugused kui kevadel. Vähemalt kõik kes kohal olid.
