.

Luuletus

Kõik vaikselt vaiksemaks vaikub
Lumest valgeks jäänud maa
Vaid veidikene väljas kaikub
Mõni aisakell või saan
Või lõkke pragin
Naerulagin
Jõulukuuse ehte kõlin
Tulen korstnast ma kui vaja
Või läbi väikse prao
Olen igal pool kui kaja
Kui arvad et mind näed siis kaon
Kuid üks mis kindel
Igal dimensioonilisel rindel
Miski mis on sulaselge
Olgu hämar, olgu helge
Eksisteerin ma siin ilmas
Ehkki ma ei paista silma
Kuigi kindlalt väga paljud
Võivad vanduda ning väita
Olgu mered, olgu kaljud
Ennem meile sa end näita
Muidu sa ei eksisteeri
Oma eksistentsi demonstreeri
Kuid seda ma ju teengi
Iga päev, igal pool
Iga inimene loom ja seengi
Seda tunneb, siin kui seal
Kõik armastus ning hool
Ning siit ei kao see eal
Kui enda südamesse vaatad
Mind leiad alati
Miski mille sa ehk kaotad
Ma ei ole kindlasti

~Jõuluvana

Job 38:16 mentions the "springs of the sea". The human race discovered these springs (now called hydrothermal vents) in 1977 when we sent a submarine called Alvin down to the seabed. Here is a question - how is it that this fact has been in the Bible for more than 2000 years, and we have only discovered it in the last 50 years? As far as I know Job did not have a wetsuit and goggles and he did not own a submarine. So how did this get in the Bible if the writers of the Bible could not possibly have known of its existence? There is only one explanation - the Creator of these springs is speaking here. He was leading the Bible writers in thought when the Bible was written.
Oh, by the way, did you know that the laws of science we discovered in the last century are actually mentioned in the Bible? Want to know more? The laws that scientists believe in and use every day of their lives have been in the Bible for centuries, in some cases thousands of years. It is a wonder then that many scientists do not believe, isn't it?
There is a reason the lower rib is the only bone in the human body that can grow back. There is a reason that all creation have been created according to the Golden Ratio. There is a reason why the human race ended up on the only planet in the entire universe with water, even though it is a seemingly insignificant little planet amongst the vastness of space out there (and it has nothing to do with evolution or space dust). There is a reason water freezes from the bottom up and not from the top down like all other liquids. There is a reason why water is the only element in the universe that comes in all three states - solid, liquid and gas. There is a reason why we (with our bodies being 75% water themselves) ended up on the only planet with water to sustain our watery bodies. There is a reason we are held together by a cell adhesive molecule called Laminin, which strangely enough, is in the perfect shape of a cross (the Bible says that in Jesus we hold together). There is a reason why the moon is just the right distance away - as is the sun. There is a reason why every single prophecy in the Bible has come true - which is a "feat" unparallelled in this world. There is a reason archeology is digging up all the stuff we are reading about in the Bible - there is not a single archeological find that clashes with the Bible - every single one confirms the Bible.
There is a reason you are breathing right now. That air going through your lungs have been engineered in just the correct ratios to help you live. Inside your body thousands of cells are reproducing every second. You have white blood cells that fights against any infection - as if somebody put it there to safegaurd you against harm. Blood is flowing through your body at the rate of 19000 kilometers per day. Your heart beats 35 million times a year and will pump 1 million barrels of blood through your body – enough to fill three super tankers. One of our DNA molecules consists of enough information to fill a city library. If the DNA of one cell is stretched out, it will be nearly two meters in length. If the DNA of one cell is read at the rate of one character per second, every moment of every day, it would take 96 years to read the DNA code of a single cell. If the DNA in your body can be stretched out side by side, the stretched strand will go to the moon and back 178000 times. You can see because one million optic nerves are stretched out to match up with their exact number, out of a million other optic nerve endings.
We have a Bible that has been written over 1500 years by more than 40 authors in three different languages on three different continents in palaces, caves, tents, deserts, etc. All these writings have been collated into our Bible and it has a single golden theme right through it. Imagine 43 people tasked to write a book; they do not know which chapter they are writing; they do not know the theme of the book; they do not know who is writing the other chapters and where there chapter will fit in. Then all the writings come together and form a book of sense. What are the odds?
Why do snow crystals always have six sides even though they come in various shapes and sizes? Why is the ratio 1,618 found everywhere in nature – from our bodies to the planets in space, animals, butterflies, moths, ants, dolphins, flowers, etc.? Even our DNA shows the 1,618 ratio.
I can see why there is confusion.
I can see why people do not believe.
This must all be coincidence.
Musn't it?
I pray that Jesus takes away Satan's influence over your eyes and that you will see the truth.
I hope it happens quickly because the last prophecies of the Bible are becoming true.
There is not much time left.
If you don't believe me, get out that Bible, dust it off, and start reading so that you can know what is going on.
Your eternal life depends on it.
"Jesus filled me with liquid love" - Brain "Head Welch - ex-KORN band member.
There is no place too dark or too evil where light cannot reach you. When Jesus stretches out His hand to you, grab it. Then you will know that the greatest evidence of all is not all the things I mentioned, but rather the certainty inside, the sense of peace.

Teine lumi

Pärast esimest lumesadu, mis oli küll kiire, aga ilus, tuli teine lumesadu, lumi jäi tihedalt maha. Veetsin vabal hetkel õues nii kaua aega kui sain, kuni sõrmed ja varbad läksid tuimaks ja nägu oli vastupandamatult naerul. Hiljem kuulsin inimeste suust nurinat kuidas see ilmselt kohe sulab ära ja kõik on sopane, keegi isegi ei nautinud hetkelist lumesadu. Sellel hetkel ma lihtsalt avastasin, et mulle meeldib lumi, praegu, kui ta sajab alla, hiljem sulades, kui ta mu sokke märjaks teeb ning ka siis kui ta peidab enda all jääd, mis võtab jalad alt, aga see selleks.

Viiskümmend protsenti sarkasmist ja irooniast on täiesti tõsi, nagu üks väga kallis inimene ütles. See ajab lihtsalt meeletult segadusse, see on justkui turvaline viis öelda välja midagi mida muidu ei julge välja öelda. Kui juba peab tajuma ära mis konkreetselt on üldse sarkasmiga öeldud ja samas ka mõistatama mida mõeldakse päriselt ja mida mitte, siis tegelikult ajab see asjad palju keerulisemaks kui nad tegelikult olema peavad. Mina isiklikult tegelen nüüdsest sarkasmitsemisega palju vähem.

Muidu, hästi huvitav nädal tuleb nüüd kus ma teen terve perioodi järgi.

Olen ka üks tulevase kooliajalehe uhke tegija.

Elu mõte 2

MacGuffin

Teate küll, miski millest on kõigil oma ettekujutus ja mille olemus tegelikult ei ole üldse tähtis või vajalik.

Elu mõte

Seda ei ole mitte kuidagi võimalik öelda usutavalt või piisava emotsiooniga kirjapildis ja lihtsalt kümne hüüumärgi lisamisest ei piisa.

Ma tean mis on elu mõte. Ülim tõde, põhjus, vastus kõigele.

Ennem veel, mis teie arvate et see on? Mida te pakute?

Kala

kalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakalakala

3P

Kell on umbes 9 hommikul. Karge hommikule omane karge tuul sasib üksikute uniste tööle minejate juukseid. Mina aga, just poest tulnud, istun kivi peal, sellise mõnuse kivi, mis oma olemuse ja mugavusega ületab enamuse teatri toolidest. Loen ajalehte ning söön pitsaviilu, milles on väidetavalt koguni kolme erinevat tüüpi juustu. Tee ääres seisab veidikene kahtlane mees. Mitte väga, aga just piisavalt, et mitte oma rahakotti tema läheduses välja võtta, niisiis ma ei võtnud. Imelik asjalolu oli ka see, et mees seisis ootusärevust täis näoga trolli- ja bussipeatuse kõrval. Just nimelt kõrval, seal kus bussid ja trollid reeglina ei peatu. Jõuan ajalehes ristsõnani, mille jaoks hakkan pliiatsit otsima pärast ajalehe ainukese koomiksi läbi lugemist, mis on kahjuks pettumus. Puändiks on kaks oma seksuaalset orientatsiooni avalikkusele mitte tunnistavat homo, kes maskeeruvad invaliidideks, et olla vastuseks mõistatusele. Konkreetselt see puänt ise ei olegi pettumus, lihtsalt mu unistus sellel hetkel head nalja kohata vajus lootusetult sügavale porri.

Järsku tõmbab selle kummalise mehe ette väga ilus must 1969 aasta Ford Mustang. Ta konsulteerib korraks juhiga ning seejärel vaatab minu otsa. Nüüd on võimalik arvata mis edasi juhtub. Mees hakkab ebakindla sammuga liikuma, mäest üles minu ja mu mõnusa kivi poole. Lõpuks mulle päris lähedale jõudes ütleb ta: "Kas ma saaksin teilt palun laenata 100 krooni?". Teen korraks mõtliku näo pähe ning küsin seejärel: "Kuidas ma saan kindel olla, et sa tõesti vaid laenad seda?". Ta hakkab kohe oma taskus sorima ning tõmbab sealt välja kalli välimusega uuri, mis pidavat olema ta nüüdseks kadunud vanaisa oma. Järsku laseb juht Mustangis signaali, mees pöörab ümber ning ma löön teda täiest jõust küünarnukiga kuklasse, mille tagajärjel mees kaotab teadvuse. Autojuht tormab välja ning aitab mul lebaja tagaistmele vedada, endiselt on suhteliselt vara ning puuduvad pealt nägijad, kes ei oleks liiga unised märkamaks, et me ei talita oma purjus sõpra.

Meie ohver ootas mu kaasosalist, kes väitis et ta on ohvri kauge sugulane ja et ühe välismaalasest ühise sugulase pärandis on ta välja toodud. Nagu me eelnevalt uurisime, on ta suguvõsa piisavalt lai ja raha piisavalt otsas et seda uskuda. Nüüd me aga kasutame tema informatsiooni ja eelnevalt kinni makstud "pealtnägijaid", et ta süüdlaseks lavastada pangaröövis, mille me ise korda saadame. Sõidame natuke maad, vaatan aknast välja ja palun et autojuht korraks tee ääres peatuks. Kui auto seisma jääb löön talle küünarnukiga vastu pead nii et ta teadvuse kaotaks. Tegelikult mul ei ole üldse teadmisi kuidas panka röövida ning see plaan mille ma talle esitasin ei toimiks ja põhines enamjaolt ühe filmi süžeel. Tahtsin ainult ta autot endale saada. Lükkan oma kaasosalise ja ohvri, kes on mõlemad endiselt teadvusetud, autost välja ning sõidan kodu poole. Ning siis ma ärkasin üles.

Kommipaberi konn

Oli kord üks konn, täpsemalt siis kommipaberi konn. Käitus ta kui tavaline konn, kuid segadust külvas ta igal pool, kuhu sattus. Keegi otseselt ei mõistnud teda. Jumala inimesed ei saanud aru, miks ta loodud on ning teaduse inimesed ei tahtnud uskuda et ta üldse eksisteerib. Oma kommipaberist kehaga ta lihtsalt ei pakkunud piisavalt loogikat. Samas, ega ta oma iseloomuga väga kaasa ei aidanud. Lihtsalt masendunud, depressiivmaniakaalne väike tegelane. Tal on ka väike puue, edasi liikudes ta mitte ei kuku jalgadele vaid ta lendab iga kord selili ning mõtleb igakord püsti tõustes miks nii juhtus.

Kord otsustas meie sõber konn, et ehk ootab teisel pool elu lõppu teda midagi paremat, midagi natukenegi toredamat, kui on tema elu. Niisiis üritas ta oma eluküünalt kustutada. Kõigepealt kõrgest kohast alla hüpates. Kahjuks kuna ta oli nii kerge ta pigem lihtsalt hõljus alla. Kogu see aeg kui ta kõlkus õhus küljelt küljele ta unistas et saaks lennata nagu lind, kahjuks ta ei olnud ei lind, ei lennuk ega ka liblikas ja jõudis lõpuks maani, kurvem kui kunagi varem ning kuigi ta puudel ei olnud midagi sellega seekord pistmist, oli ta suutnud taas pikali kukkuda. Seekord läks tal üles tõusmiseks kauem aega, samal ajal mõeldes uut viisi oma eksistentsi lõpetamiseks.

Nüüd tahtis ta ennast ära uputada. Liikus vaikselt kõndides kohaliku suure järve poole. Justnimelt kõndides, sest ta oli otsustuskindlam kui varem, ta ei tahtnud enam elu üle mõelda, tal oli sellest kõrini, ta oli ka üpriski kindel, et ta oli selle nii nimetatud "elu mõtte" välja mõelnud mida paljud taga ajavad ja talle ei meeldinud see, hetk mil ta selle välja mõtles, oleks ta hea meelega kellelegi näkku löönud, suudaks ta vaid midagi taolist oma puude ning nõrga kehaga. Lõpuks jõudis ta järveni. Ta pani silmad kinni, hüppas, alguses hoidis hinge kinni ning lõpuks hingas ning ootas, et karge vesi ta kopsudesse tungiks ning õhku enam kunagi sisse ei laseks.

Järgmine hetk, järve peal hõljudes ning enesele teadvustades et ta on endiselt elus ning selili, tuli talle meelde miks ta kunagi veekogudes ei käi, ta ju jääb vee peale nagu mingi kuradi part, ta vihkab parte. Ennast sealt välja upitades otustas lõpuks et otsib lõkke ning hüppab sinna sisse. Ta vihkas ennast, et ta selle peale varem ei tulnud. Pärast kuu aja pikkust otsingut ning läbi kukkunud vahepealset enese surmani näljutamiskatset, põhjuseks veel kõhus olev kommipuru ning meeletult aeglane metaboolika, leidis ta ühel õhtul lõpuks äikese tõttu põleva puujupi. Ta tahtis nutta, sest tal läks nii kaua, kuid ei suutnud oma puude tõttu.

Lõpuks ometi, see hetk oli käes, ta sulges oma silmad ning hüppas. Tundis teravat kõrvetust oma tagajalgades ning kõrbemislõhna, kuid siis ta tundis kuuma hoovust oma näos ning järgmisel hetkel asendas seda jahe värske õhk. Leekidest tõusev soojus oli ta tükk maad eemale kandnud ning veel ennem oli tuli ta hüppevõime andvad jalad ära sulatada ning ta oli taas selili, seekord abitum ja kurvem kui kunagi varem.

Seal ta lebas, vaadates tähti, mitte millelegi konkreetsele mõeldes, järsku nägi kuidas täht kustus ning kommipaberi konn mõtles endamisi: "Ma pole kunagi elus ju olnudki." ja naeratas.