Cosa Nostra

Eile kell 20.00, Juustu tänaval, majas nr 14, korter nr 3 toimus maffia pidu.

Pärast mõneaegset ringi chillimist ning hilisemate tulijate ootamist me alustasime oma prallega. Plaanis oli küll praznik, aga lõpptulemus oli pralle.

Selles suurepärases korteris oli saun, kaks wc-d, kapp kuhu sai sisse ronida ning köögis oli kraan millest voolas välja supp.



Okei, see ei tulnud kraanist, aga siiski see on mandariini supp a la LJ.

Sisehoov, mis kaasnes meie üüritud korteriga oli vapustav, koht kus tahaks olla pikali ning mõelda, passida taevast. Kuid sel hetkel me läksime Hubble bubblet tegema. Sõnaga tegema all ma mõtlen selle ümber ajamist kuni ta purunes.

Seejärel läks umbes pool populatsioonist sauna. Sauna tahtis minna ka Lota, kuid kahjuks jäi ta poole tee peal magama ning ärkas alles pärast saunaaega. Ta oli kergelt pettunud, kuid mitte väga.

Siis saabus minuni jumalik sõnum küpsiste teel.



Okei, võibolla see ei olnud just jumalik ja ta ei olnud nii väga sõnum ka, aga nii emotsionaalseid küpsiseid pole ma varem näinud. Lisaks muule teadsid nad mu nime!

Okei, tähed on natuke vales järjekorras ja üks täht on puudu, aga mõte on see mis loeb.

Järgnes väike tantsuring, kust puudus tantsuguru LJ, tal oli hetkel muudki teha. Kahjuks, nagu tavaliselt, ammendas Bad Touchi saatel puusadega õhu nõksutamine suhteliselt kähku.

Pärast mõningast niisama chillimist läksime veidi suurema kambaga sadamasse ning ka hot doge ostma. Meid saatmas jutuajamine elust, inimestest, sõprusest ning muust.

Kahjuks aga tagasi tulles tekkis väike grupiviisiline lahknemine.

Siiamaani ma polnud kunagi aru saanud mille jaoks nad topivad õli kiirnuudli pakkidesse, milleks on vajalik lisada õli supi sisse, mis saab väga hästi ilma hakkama. Nüüd ma siis tean et need on selleks puhuks kui ma peaksin tahtma kedagi pärast nuudlisöömist masseerida. Kui sööd näiteks nuudleid sõbraga, siis saavad mõlemad pärast nuudlite konsumeerimist üksteist mudida, kuna me kõik teame kui krampi lähevad lihased nuudleid süües.

Mis tundus veidi imelik, oli tihe James Bondi seostamine maffiaga. Organiseeritud kuritegevuslikud liikumised ja fiktsionaalsed salaagendid ei klapi, vähemalt minu arust.

Proovisime ka magada, mis mingi piirini isegi õnnestus, vahepeal käis BJ väljas, ning tema seiklustest saate lähemalt lugeda kalapulgakausist. Ta sai endale labakindad mis nagu koguaeg põleks. Awesome. Varajastel hommikutundidel hakkasid inimesed järjest lahkuma ning lõpuks lahkusime ka meie.

Tänks Lotale, Johhile, Katsile ja Küllile koristama jäämise eest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et me oleme nüüdseks malevakambaga edukalt enamuse teatud sisuga sotsiaalsetest sündmustest läbi teinud. Oleme pralletanud, tegime prazniku, panime pidu, läbutsesime ning korraldasime ühe korraliku kräu. Meil on küll veel kaks sellist veel pidamata, üheks neist on labrakas, ning teiseks koomalaager. Õnneks meil aega on ning pole nende korraldamisega kiiret.

Tamburiiniõhtu

Samal õhtul kell 7:00 oli plaanis tamburiiniõhtu. Kohale jõudsime õigel ajal, pluss-miinus paar tundi.

Kohale jõudes, meid tervitati nugade ning kulbiga. Siis me laaberdasime veidike. Pärast seda laaberdasime veidi veel. Siis mõne aja möödudes läksime õue ning laaberdasime seal. Ostsime komme ja hot doge ning Jakob mängis drag queeni. Läksime muulile, Tallinn on ilus.



Rasmus otsustas ennast ühel hetkel jokkeriks laaberdada. Tegu oli kõige tõenäolisemalt hundirattaga klaasikildudes.


Why so serious?

Laaberdasime tagasi tuppa ning vaatasime multikaid, sõime pizzat. Laaberdasime veel mõnda aega ning mängisime lauamänge, mille mina ja Jakob kõik laaberdasime, pluss-miinus mõni koht.

Siis digimuutus Rasmus jokkerist selleks:



Ma arvan et see ei vaja edasist kommentaari.


Siis laaberdasime veel veidi ning vaatasime Titanicut.

Mõni meist väsis ära.

Selleks hetkeks oli juba vara hommik ning jõime selle auks teed.

Meid saadeti ära viisakalt nugade ja kulbiga ning me laaberdasime bussipeatuse poole, samal ajal rääkides tapjatomatitest.

Buss lõhnas haiglate ning mere järgi.

Laaberdama - rändama, hulkuma, mürgeldama, hullama, raskusteta võitma, prassima, mürama, lärmama, uitama, rändama.

Järgmine hommik

Okei, tegelikult ei ole hommik, on peaaegu juba õhtu, aga ikkagi just ärgates on selline mõnus hommikune feeling.

Laulupidu oli väga tore. Ehk ma isegi väikest kübet patriootlikust tundsin. Natuke segasid need Gruusia toetajad ning Gruusia laulukoor. Väga ilus oleks olnud lihtsalt suur ja lai inimmeri, mis on täis sini-must-valget, aga mõned individuaalid pidasid vajalikuks chillida seal ka Gruusia lippudega.

Ma saan aru et Venemaa "vabastas" teid just mõni päev tagasi ja et teie presidendil on stressi ülekoormus.















Jah, ta mämmutab oma lipsu.

Palun tehke kas või oma laulupidu.

Igatahes, saime õhupallid, mis on vägev.



Üritasime ka kokku koguneda seal õhupallide juures. Mina, Fredi, BJ, LJ ja Sander, nägime ka hetkeks Lotat, kes oli koos Eleenega suutnud hetkeks põgeneda oma pande juurest. Fredi otsustas minna skeitparki vurama ja meie läksime otsima Johhit, Küllust ja Triinut. Enne veel saime kokku Tõnisega.

Kõik oleks väga tore, kui ainult meie juhised ei oleks olnud "Kahe suure torni vahel" ja kui ainult ei oleks nii nemad kui ka mina näinudki ainult kahte torni ja kui ainult ei oleks reaalsuses olnud koguni 6 torni.

Pool tundi hiljem leidsime me nad üles. Olles just kuulnud et Fredi vuras natuke liiga vägevalt ning vigastas oma hüppeliigest, läksime kõik Fredi juurde. Vastupidiselt ootustele ei amputeeritudki ta jalga, vaid vaadati lihtsalt üle.

Proovisime tagasi minna kõik koos, kuid kuna Sander liikus nii kiiresti, kadusid ära tüdrukud, Fredi ja Jakob. LJ nägi oma sugulast, Sander vuras edasi ning Tõnis laiutas käsi.

Sebisime veel tükk aega, ja siis istusime maha. Mõnda aega nautisime laulupidu täies hoos, kuni järsku tulid üllatavalt tüütud ja igavad laulud. Kadus ära ka LJ, kes ütles "Tulen kohe tagasi." Tuli välja et ta ei leidnud meid lihtsalt enam üles ja kui me ta kätte saime, oli ta juba bussiga koju sõitmas. Natuke nukker.

Kuna hetkel olid nii nõmedad laulud ning kõhud olid ka tühjad, läksime pizzat sööma mõeldes et 3 tundi kestab üritus veel, ning et lahedamad lood on lõpus.




Kulus kokku tund, nad paigutasid meie pizzasid mingil teadmata põhjusel kapi otsa, aga lõpuks saime need kätte, pizza oli super.

Juhuslikult, just selle aja ulatuses kui me ära olime, kõlasid Villu ja Tõnu Trubetsky esituses "Tere Perestroika" ning "Insener Garini Hüperboloid".



Kindlasti olid nad lahedad, aga pole hullu.






Igatahes siis me otsustasime lõpuni kuulata ning seda me ka tegime. Pärast ametlikku osa, ilmusidki järsku lavale Grusiinid, kes tundusid küll sümpaatsed, aga see mida nad tegid ei olnud päris laulmine, kuid midagi õrnalt muud.



Edasistest artistidest pärast seda pole väga palju välja tuua.

Olime selleks hetkeks jälle kokku saanud Lotaga, kaotanud Sandri, Külli, Fredi ning Triinu.

Niisiis sammusime linna poole, ennem veel saatsime oma kolm õhupalli lendu. Lahti lõikasime need, kasutades ühte kümnest žilett-teravast noast mis leidus hetkel Jakob taskust. Lõpuks jõudsime kesklinna, ostsime kolm jalast stuffi ning chillisime hommikuootuses. Vahepeal nägime ka ülichilli stentslit (šablooniga tehtud graffiti ollus)




Mingi hetk lahkus meie juurest Tõnis, ning jäid LJ, BJ, Johhi ning Lota. Ma ei hakanud seal nimetuses ennast välja tooma, sest et see on loogiline et ma olin ka. Ning ilmselt ma olin ka teistega koos, kui ma juhuslikult ei viibinud põõsas teiste teadmata.

Igatahes. Läksime ära saatma Johhit ja Lotat, kuid bussid otsustasid õigel ajal mitte tulla, niisiis läksime Coffee In-i. See otsustas õigel ajal aga mitte avaneda. Nägime pealt väikest rüselust: üks vend andis teisele vennale kannaga näkku, sest see teine vend oli esimese venna tüdruku suitsupaki maha visanud. Esimese venna tüdruk vaatas tuima näoga pealt ning tegi suitsu.

Loogiline.

Läksime siis Viru keskuse bussi terminalis olevasse Coffee In-i. See oli lahti. Pärast mõningat unelemist ja koffeiinitoodete tarbimist liikusime jälle bussi/marsa peatuste juurde. Saatsime siis nüüd Lota ja Johhi ära ning läksime ise ka koju. Kell oli peaaegu kaheksa hommikul sõin ära paki Oravakese komme ning jäin magama.

Tere

Esimene sissekanne siis.

Võib tekkida küsimus, et miks mu blogi pealkirjas on just propaganda.

Noh, esiteks sõna propaganda tähendab sõnumit, mida kasutatakse suurte rahvamasside mõjutamiseks või manipuleerimiseks. Kuna mul ei ole plaanis suuri rahvamasse ei mõjutada, ega ka manipuleerida, on see pealkiri sarkastiline.

Ning teiseks, juhul kui üks päev juhtub nii, et see blogi hakkab kuidagi suuri masse mõjutama, on see pealkiri väga irooniline, kuna see on mõeldud sarkasmina.

Kuna mind paeluvad nii sarkasm kui ka iroonia, on kõik väga chill.

Loogiline.

Öösel on laulupidu.

Praeguseks kõik.