Wakakaka

Loodusklass oli tore ja selle kohta ei olegi palju väga muud öelda.

Kui siis ainult, et meie tuba oli ainuke mis oli nagu otse nõukaajast. Kui teistel oli maas vaip, siis meie põrand koorus lihtsalt üles. Meie naabriteks olid Madis, Madis ja Maksimm, kes oleksid teinud länni, kui neil oleks olnud vihvit.

Pluss mingid kohalikud panid kollase rolleriga vastu puud, super.

Reede õhtu ning öö olid ka pullid, aga film Mirrors ei intrigeerinud mind eriti.

Täna leidsin endale kindad.

Tegime ka muud põnevat.







Ongi kõik, tahaks et juhtuks midagi, millest ma suudaks kirjutada väsimatult, järjest mitu tundi.

Paneme punki

Selle nädalavahetusega jõudis juhtuda nii mõndagi. Reedel nägin filmi "Mina olin siin". Seltskond ning film olid head. Pooled humoorikad kohad läksid ülejäänud saalil kaduma millegipärast, kuigi tegu oli kino kõige suurema saaliga, naersin ma tihtipeale üksinda. Edasi hargnesime laiali ning läksime väiksema kambaga RAM-i kährikute peole. Täpsemalt 3-kesi.

Retsimisaeg oli juba läbi, meiega kurjustasid toredad abituriendid ukse peal, kuid nad ei suutnud meie peale kaua tigedad olla ja lisaks olid meil ka äsja ostetud topsid, mis tõid mulle sisse astudes palju populaarsust. Tutvusin suure hulgaga kooli inimestest ja täiesti chill seltskond on. Muusika oli jube, täiesti kohutav, muidugi ma tantsisin. Kella 3 paiku oli juba üllatavalt vähe inimesi, alles oli algsest rahvahulgast umbes veerand ning pool sellest hulgast magas.

Otsustasime ka lahkuda ning kutsusime neljakesi takso, et minna Siimoni poole magama. Kutsusime takso tänavale Sõõle 3. Iroonilisel kombel me olime just ennem jõudnud arutada kui mõtetult kallimad on suured taksod, meile tuli suur takso.

Järgmine päev ärkasime üles, jõime teed ja mõne aja pärast läksime Prismasse pitsat sööma. Samal õhtul oli kõlapulgaõhtu. Mis oli tore. Film Seened on ülihaige, täiesti arvestatava püandiga, kuid oleks ilmselt pidanud olema mingi tugevama mõju all, et kogu filmi tajuda.

Lisaks veel, mul pole ammu olnud nii lõbus lihtsalt hommikuseid multikaid vaadates. Pühapäeva lõuna paiku kulus ühe ülikõva pleissa kahe mängu peale, kus peab endast sada korda suuremaid kolle tapma ja natuke hiljem hakkasin analüüsi retoorika tunni jaoks keevitama. Ma seda varem ei teadnudki, aga mulle ei meeldi retoorika, lihtsalt seostub kõige enam mulle kõnekunst kahekeelsete poliitikutega ning meie ninatark õpetaja ei tee asja paremaks.

Sassis

Homme on vabandus et rääkida terve päev nagu piraat ^_^ http://www.wikihow.com/Talk-Like-a-Pirate

Ma tunnen kuidas kogu elu on üks suur retsimine.

Ei suuda hetkel pikka juttu kirjutada, sest mõte lihtsalt ei liigu.

Ja veel seda ka, et siia ilmuvad teatud pildid, kui teatud inimene laupäeval ei tule teatud kohta.

Verdes manzanas

Reedel ja laupäeval oli chill.

Jakob nägi enamus ajast välja nagu Jakobiina.


Ta väga selle vastu ei protesteerinud.



Käisime ka ujumas. Nii meres kui ka nõgeste vahel.

Taas sain jumaliku sõnumi.



Ma olen ilmselt liiga valgustamata, et nii jumalikest sõnumitest aru saada.

Selles mõttes, et asfald ei ütle mulle konkreetselt küll midagi.

Ma nägin ise enamus ajast välja selline.



Okei, asi tegelikult nii karm ei olnud, ma tegin selle pildi täna, magamise ja veidikese hispaania sõnade õppimise vahel.

Tegelikult nägin välja selline:



Hommikul sõime krääbstikke, mis olid samal ajal jääkülmad ja samal ajal tulikuumad.



Fucking amazing.

Maailmalõpu masin

Võtan kätte haamri naela,
panen terasketi kaela,
viskan sisse okastraadid,
keeran kõrgeks soojuskraadid.

Siis tulevad ka tsunamid,
terroristi võikad plaanid.
Aids, vähk, malaaria,
must surm ja leepra ka.

Arseeni ämbriga
ning tsüaniidi pulbrina.
Laserid ja ioonid,
tulekul on korruptsioonid.

*refr*
See on mu maailmalõpu masin,
oma juukseid rõõmust sasin.
Annan märku kõigile,
et vajutaks nüüd nupule.
*refr*

Kuid seda teha veel ei saa,
sest uks tuleb turvata,
plangud ette risti-rästi,
lõin ma kähku üsna hästi.

Ette lükkan ka kapi
milles plaanidega mapid,
mõned rikkis masinvärgid,
räbaldunud mustad särgid

Langetan väsind pea,
loodan et uks vastu peab.
nüüd inimmassid taovad seal,
seinte taga, maja peal.

*refr*
See on mu maailmalõpu masin,
oma juukseid rõõmust sasin.
Annan märku kõigile,
et vajutaks nüüd nupule.
*refr*

järsku välgatab mu meel,
meenub mõni asi veel:
magneedid, asteroidid,
massimõrvad, hemorroidid.

Maavärinad, vulkaanid,
hiiglaslikud varaanid,
tulnukad ufodega,
inimtunded neid ei sega.

Põuad ning näljahädad,
ehituseks kulus nädal
ja nüüd lõpuks valmis sai,
see masin suur ja lai.

See on mu maailmalõpu masin,
oma juukseid rõõmust sasin.
Annan märku kõigile,
just vajutasin nupule...

Oi, jänes!

See stentsel nõuab omaenda sissekannet, minu ja Jakobi koostööl valminud esimene stentsel ever.



kas pole mitte awesome?

Art & Gaming

Kuna ma pole väga ammu millesti rääkinud, siis alustan neljapäevast.

Siimon, Jakob, Reio(endine klassivend) ja mina saime kokku ning läksime kinno.

Filmi jätan mainimata.

Kui see läbi, läksime Reio juurde, natuke ennem kaheksat. Ja siis me kõik, peale Siimoni, kes lahkus mõistlikul ajal, mängisime kella 11.50-ni järgmisel päeval.

Läksin koju ja magasin kella kaheksani õhtul. Järgmine hommik läksime Tõnnuga koolivormi ostma. Ostsin lipsu, kolm POLOsärki ning ühe mesimummupusa. Siis tegime väikest chilli Tõnnu pool ja sain hiljem Jakobiga kokku.

Tegime esimese katse stentseldada. Esimene kord ebaõnnestus veidike, kuid teine kord oli great success. Tõestus tuleb mõni teine kord, kuna üks teatud isik ei leia oma fotoka kaablit üles.

Siis saime Frediga kokku ning läksime Viimsis uurima ühte mahajäetud küla.




Küla oli chill, majades leidus tuusa graffitit, aga enamus majade kunagist eesmärki ei suutnud me ära arvata. Lisaks, olid kõik kohad tamiili täis. Lootsime leida zombisid kuskilt, kuigi see tundus ebatõenaoline, ei kaotanud me lootust kuni lõpuni.

Leidsime näiteks vähemalt maast zombilöga.



Jah, muidugi astus Jakob sinna sisse.

Enamus tubadest nägid välja sellised:



Chill.

Maju oli seal külas mitu.



Me olime just ennem kuulnud sarikägistajast, kes pidi elama kuskil seal külas.
Muidugi ei uskunud ma seda, kuni ma teda nägin!



Me kaklesime.



Ta põgenes.



Käisime ka ühe maja pööningul. Alla tulles mina ja Fredi ronisime, aga Jakob mõtles et fuck it ja hüppas niisama.




Nägime midagi sellist:



Ja ka midagi sellist:



Siis läksid meil kõhud tühjaks.



Om nom nom nom.



Siis läksime Fredi juurde, mängisime guitar herot ning gears of wari.

Mõlemad mängud olid sel õhtul üllatavalt humoorikad.

Lahkusime eel-eelviimase bussiga.

Järgmine päev, kuskil 4-6 vahemikus läksime footbagi mängima. Teel kohta, kuhu me mängima läksime, rääkis meile üks vana mees milline puu on selles pargis kõige vanem ning soovitas meil seda vaatama minna.

Mängisime, meiega ühines üks tundmatu isik, kes mängis vaatamata sandaalidega varustatud olemisele enam-vähem hästi.

Kui ta lahkus, otustasime juua osta, ning vaatasime ka ühtlasi seda puud. Kuna vanamees oli nii vaimustunud oma avastusest, lootsime sellest puust midagi enamat, kuid puu valmistas pettumuse. Läksime siis viru bussiterminali, ning lahkusime seal dramaatiliselt erinevates suundades.

Esmaspäev ning esimene koolipäev.

Suht huvitav klass tuli, palju tuttavaid nägusid.

Eks järgmise 9 kuuga näeb.

Pärast seda läksime Siimoni, Fredi ning hulga RAM-i õpilastega virru.

Jätsime Fredi oma asju ajama ning läksime Simmuga Jakobit otsima.

Meiega haakus kaasa uus koolivend Karl.

Ostsime sitaks süüa, milleks oli üks pikk juustusai ning jagati tasuta jäätist, komme ja seeni.

Läksime GAG-i ette, kus nägime rõõmustavalt palju tuttavaid nägusid ning ootasime Reiot.

Tal läks sitaks kaua aega, aga lõpuks tuli. Läksime korra veel virru ja siis tema juurde, meiega liitus peatselt ka Fredi.

Pelasime brrrawli kuni hilisõhtuni.