Mina olen..

inspireeritud.

Rawr

Sellepärast, et mul und ei ole esitaksin teile nüüd autistliku kilpkonna:




Klassipidu oli ka tore, vaatamata sellele, et mõnel inimesel on väga pikad näpud.

Mäng

Teate mida elu meenutab? Ühte suurt mängu, ma isegi ei mõtle seda, et "kogu elu on vaid näitemäng" või "The game of life". Lihtsalt kõige otsesemas mõttes, eesmärgiks oleks nagu väga pikal ajaühikul teada saada milline organism on kõige tugevam, vastupidavam, targem jne. Praktiliselt kõik elusolendid eksisteerivad sellel põhimõttel, et esiteks tekitada rohkem elu ning teiseks et ennast võimalikult kaua elus hoida et saaks seda elu tekitada. Avastasin ka midagi huvitavat inimkonna kohta, aga see on natuke liiga loogiline ja võibolla räägin sellest hiljem.

Põhimõtteliselt oleks nagu kunagi väga ammu alustunud suur evolutsiooni mäng kus erinevad organismid üritavad üksteisele ära panna, see ilmselt ei tulegi nii suure üllatusena ja põhiküsimus on ikka, et milleks seda vaja on ja kuhu me peaksime lõpuks jõudma ja meie, inimesed olekski nagu antud mängu juhtimas ning teised liigid on oma valikutega ja halbade tingimustega natuke hädas ja põhiline määrav punkt oli ilmselt see, kui peale meie oli veel meeletult humanoide ning kõikidel olid omad eripärad, tugevused ja nõrkused ja võibolla mõnel liigil lihtsalt ei vedanud, igatahes suutsime me kõik ülejäänud humanoidid väljasuremisse tõrjuda ning järel on veel ainult meeletult palju meile kunagi ammu alla jäänud liike ja minu teooriale loogiline jätkumine oleks see, et teised mängijad, ehk liigid tahavad siiski ise olla juhtivas positsioonis ning meie elu läheb järjest ohtlikumaks.

Samas on see ka ilmselt mõne inimese arust rassistlik, aga erinevates maailmaosades elavad inimesed oleks ka põhimõtteliselt nagu erinevad liigid. Seda nimelt sellepärast, et kõik on oma tingimustes erinevalt olnud mõjutatud evolutsioonist ning näiteks väga päikselistel aladel ongi inimestel tumedam nahavärvus, sest see pigment kaitseb nahka ultraviolettkiirguse eest ja seal võib olla küll moskiitode oht, aga samas karvkate, mis kaitseks malaaria eest, tekitaks näiteks Aafrika erinevates osades inimestele liiga palju kuumust. Samas Kreekas, kus ei ole niivõrd kuum, aga samas on ikka malaariaoht, on mehed vägagi karvased, sest seal tuleb see kasuks. Igatahes need liigilised erinevused võivad põhjendada ka seda, miks me nii himuralt üksteist hävitame. Igaüks meist tahaks ju võita.

Mängivad ka muuseas viirused ja bakterid, erinevate nippide ja trikkidega muutuda järjest tugevamateks ja vastupidavamateks, aga kahjuks on nad nii meeletult meist maas, et ei ole oodata sealt ohtu, kui just ei ole tegu mõne kavalalt arenenud pandeemilise viirusega.

See teooria küll ei vasta ühelegi raskele küsimusele väga täpselt ja konkreetselt, aga samas mul on tunne, et ma jõuan millelegi lähemale.

Eelmine laupäev

See koht oli muutunud, ees seisis justkui tuttav teede hargnemine, kuid samas oli kõik kuidagi maagilisem ja ilusam. Valisime tuttavama tee ning peagi jõudsime põlenud maja varemeteni. Seal kõrval oli purustatud tehnoloogiat, mis oli maas peaaegu, et illustreerimaks teooriat, et isegi pilvelõhkujad ja asfaltteed on kõik osa loodusest, kuna kõik on valmistatud meie poolt, mida ei peeta looduseks, samas me oleme osa sellest, siis on kõik mida me loome põhimõtteliselt ka osa loodusest. Tehnoloogia kõrval, kivide vahel olid aga pronksist kolmed. Ei tekitanud suuremat üllatust, sest kokkusattumused on nii tavalised ning nad nägid rohkem E-de moodi välja. Varudes mõne E/3 endale taskusse, et vajaduse korral neid shurikenidena kasutada, liikusime edasi, otsides ladusid kus me teadsime et leidub midagi väärtuslikku.

Keegi oli siin vahepeal käinud, see oli muidugi ka loomulik, sest seal lähedal oli mitu linnapõhiste hulkuvate seikluseotsijate pesa ning ka kellegi päris kodu. Sealt oli varandust ära viidud ning laamendatud ja kõik, mis oli talvel lume all, oli välja sulanud ning levis kõikvõimalik ajalooline hais. Samas tegi muret hunnik tünne. Tünnides oli kuldne poroloonitaoline pulbrivormis substants, mis haises väga omapäraselt. Kui kuskile zombieviirust ära peita, siis need tünnid oleks täiuslikud.

Järsku jooksis ühest laost välja tapiir. Vähemalt me alguses arvasime, et see on tapiir, tegelikult oli see lihtsalt suur, väga pika mokaga koer, kes nähtavasti elas kuskil lähedal kuid kartis meid. Hetk hiljem kuulsime sealt suunast kuhu koer oli läinud hääli. Enam me väga nii ei lootnud sealt midagi väärtuslikku leida ning otsustasime minna teises suunas, enne kui keegi meid oma "kodu"õuelt leiab. Siis aga tuli meile ära minemisel vastu mees, kes oli väga hoolitsetud välimusega, mitte nagu heas mõttes hoolitsetud, vaid odekolonnihaisus ja kammitud vuntsidega hoolitsetud. Seljas oli valge- ja punasetriibuline polosärk ja jalas adidasedressid. Me kõigepealt veidikene ehmatasime, aga ei olnud temast võimalik väga mööda ka minna ning ta tuli meile jutule. "Izvinii poisid, ega te ei saa aidata üks hetk?"

Tunne oli nagu ta oleks meid oma aiast avastanud ning tundus loomulikum, et me läheks ikkagi temaga korraks kaasa. Tal oli väike äbarik majakene, mis oli varjatud ühelt poolt kõrge aiaga, tänu millele oli see koht ka tupik, ning teiselt poolt madalama aiaga. Kohe nägime kahte väikest last ning ühte suuremat poissi, kes kloppis vaipa. Siis järsku ta jättis kloppimise hetkeks järgi, võttis jõu kokku ja lõi vaiba poole, aga lõi sellest mööda, tabas posti ning komistas peaga vastu kändu ja siis oli näha, et ta silmad olid veidikene kõõrdis ning suunurgast tuli väike ilatilk.
Me kõik mõtlesime seda, kuid ainult mina ütlesin selle vaikselt enesele tähelepanemata välja, zombie. "Ei ole sombi, Ivan on loll lihtsalt meil,"

Ja sellel hetkel lendas mehe hütt õhku.