Kommipaberi konn

Oli kord üks konn, täpsemalt siis kommipaberi konn. Käitus ta kui tavaline konn, kuid segadust külvas ta igal pool, kuhu sattus. Keegi otseselt ei mõistnud teda. Jumala inimesed ei saanud aru, miks ta loodud on ning teaduse inimesed ei tahtnud uskuda et ta üldse eksisteerib. Oma kommipaberist kehaga ta lihtsalt ei pakkunud piisavalt loogikat. Samas, ega ta oma iseloomuga väga kaasa ei aidanud. Lihtsalt masendunud, depressiivmaniakaalne väike tegelane. Tal on ka väike puue, edasi liikudes ta mitte ei kuku jalgadele vaid ta lendab iga kord selili ning mõtleb igakord püsti tõustes miks nii juhtus.

Kord otsustas meie sõber konn, et ehk ootab teisel pool elu lõppu teda midagi paremat, midagi natukenegi toredamat, kui on tema elu. Niisiis üritas ta oma eluküünalt kustutada. Kõigepealt kõrgest kohast alla hüpates. Kahjuks kuna ta oli nii kerge ta pigem lihtsalt hõljus alla. Kogu see aeg kui ta kõlkus õhus küljelt küljele ta unistas et saaks lennata nagu lind, kahjuks ta ei olnud ei lind, ei lennuk ega ka liblikas ja jõudis lõpuks maani, kurvem kui kunagi varem ning kuigi ta puudel ei olnud midagi sellega seekord pistmist, oli ta suutnud taas pikali kukkuda. Seekord läks tal üles tõusmiseks kauem aega, samal ajal mõeldes uut viisi oma eksistentsi lõpetamiseks.

Nüüd tahtis ta ennast ära uputada. Liikus vaikselt kõndides kohaliku suure järve poole. Justnimelt kõndides, sest ta oli otsustuskindlam kui varem, ta ei tahtnud enam elu üle mõelda, tal oli sellest kõrini, ta oli ka üpriski kindel, et ta oli selle nii nimetatud "elu mõtte" välja mõelnud mida paljud taga ajavad ja talle ei meeldinud see, hetk mil ta selle välja mõtles, oleks ta hea meelega kellelegi näkku löönud, suudaks ta vaid midagi taolist oma puude ning nõrga kehaga. Lõpuks jõudis ta järveni. Ta pani silmad kinni, hüppas, alguses hoidis hinge kinni ning lõpuks hingas ning ootas, et karge vesi ta kopsudesse tungiks ning õhku enam kunagi sisse ei laseks.

Järgmine hetk, järve peal hõljudes ning enesele teadvustades et ta on endiselt elus ning selili, tuli talle meelde miks ta kunagi veekogudes ei käi, ta ju jääb vee peale nagu mingi kuradi part, ta vihkab parte. Ennast sealt välja upitades otustas lõpuks et otsib lõkke ning hüppab sinna sisse. Ta vihkas ennast, et ta selle peale varem ei tulnud. Pärast kuu aja pikkust otsingut ning läbi kukkunud vahepealset enese surmani näljutamiskatset, põhjuseks veel kõhus olev kommipuru ning meeletult aeglane metaboolika, leidis ta ühel õhtul lõpuks äikese tõttu põleva puujupi. Ta tahtis nutta, sest tal läks nii kaua, kuid ei suutnud oma puude tõttu.

Lõpuks ometi, see hetk oli käes, ta sulges oma silmad ning hüppas. Tundis teravat kõrvetust oma tagajalgades ning kõrbemislõhna, kuid siis ta tundis kuuma hoovust oma näos ning järgmisel hetkel asendas seda jahe värske õhk. Leekidest tõusev soojus oli ta tükk maad eemale kandnud ning veel ennem oli tuli ta hüppevõime andvad jalad ära sulatada ning ta oli taas selili, seekord abitum ja kurvem kui kunagi varem.

Seal ta lebas, vaadates tähti, mitte millelegi konkreetsele mõeldes, järsku nägi kuidas täht kustus ning kommipaberi konn mõtles endamisi: "Ma pole kunagi elus ju olnudki." ja naeratas.