Eelmine laupäev

See koht oli muutunud, ees seisis justkui tuttav teede hargnemine, kuid samas oli kõik kuidagi maagilisem ja ilusam. Valisime tuttavama tee ning peagi jõudsime põlenud maja varemeteni. Seal kõrval oli purustatud tehnoloogiat, mis oli maas peaaegu, et illustreerimaks teooriat, et isegi pilvelõhkujad ja asfaltteed on kõik osa loodusest, kuna kõik on valmistatud meie poolt, mida ei peeta looduseks, samas me oleme osa sellest, siis on kõik mida me loome põhimõtteliselt ka osa loodusest. Tehnoloogia kõrval, kivide vahel olid aga pronksist kolmed. Ei tekitanud suuremat üllatust, sest kokkusattumused on nii tavalised ning nad nägid rohkem E-de moodi välja. Varudes mõne E/3 endale taskusse, et vajaduse korral neid shurikenidena kasutada, liikusime edasi, otsides ladusid kus me teadsime et leidub midagi väärtuslikku.

Keegi oli siin vahepeal käinud, see oli muidugi ka loomulik, sest seal lähedal oli mitu linnapõhiste hulkuvate seikluseotsijate pesa ning ka kellegi päris kodu. Sealt oli varandust ära viidud ning laamendatud ja kõik, mis oli talvel lume all, oli välja sulanud ning levis kõikvõimalik ajalooline hais. Samas tegi muret hunnik tünne. Tünnides oli kuldne poroloonitaoline pulbrivormis substants, mis haises väga omapäraselt. Kui kuskile zombieviirust ära peita, siis need tünnid oleks täiuslikud.

Järsku jooksis ühest laost välja tapiir. Vähemalt me alguses arvasime, et see on tapiir, tegelikult oli see lihtsalt suur, väga pika mokaga koer, kes nähtavasti elas kuskil lähedal kuid kartis meid. Hetk hiljem kuulsime sealt suunast kuhu koer oli läinud hääli. Enam me väga nii ei lootnud sealt midagi väärtuslikku leida ning otsustasime minna teises suunas, enne kui keegi meid oma "kodu"õuelt leiab. Siis aga tuli meile ära minemisel vastu mees, kes oli väga hoolitsetud välimusega, mitte nagu heas mõttes hoolitsetud, vaid odekolonnihaisus ja kammitud vuntsidega hoolitsetud. Seljas oli valge- ja punasetriibuline polosärk ja jalas adidasedressid. Me kõigepealt veidikene ehmatasime, aga ei olnud temast võimalik väga mööda ka minna ning ta tuli meile jutule. "Izvinii poisid, ega te ei saa aidata üks hetk?"

Tunne oli nagu ta oleks meid oma aiast avastanud ning tundus loomulikum, et me läheks ikkagi temaga korraks kaasa. Tal oli väike äbarik majakene, mis oli varjatud ühelt poolt kõrge aiaga, tänu millele oli see koht ka tupik, ning teiselt poolt madalama aiaga. Kohe nägime kahte väikest last ning ühte suuremat poissi, kes kloppis vaipa. Siis järsku ta jättis kloppimise hetkeks järgi, võttis jõu kokku ja lõi vaiba poole, aga lõi sellest mööda, tabas posti ning komistas peaga vastu kändu ja siis oli näha, et ta silmad olid veidikene kõõrdis ning suunurgast tuli väike ilatilk.
Me kõik mõtlesime seda, kuid ainult mina ütlesin selle vaikselt enesele tähelepanemata välja, zombie. "Ei ole sombi, Ivan on loll lihtsalt meil,"

Ja sellel hetkel lendas mehe hütt õhku.